Keegi ei taha tahtlikult teisele haiget teha. Tõesti seda tehakse kuid tuleb aru saada sügavamatest põhjustest, mis esmapilgul välja ei paista. Seda lähemalt uurides võib avastada, et haiget tehakse põhjusel, et ise ollakse kunagi haiget saadud. Siit hakkabki inimeste vaheline pingpong – egode mäng – kes on tugevam ja kes nõrgem. Kuid kui sellest kõigest vabaneda jääb alles mõistmine ja aru saamine, et keegi ei soovi halba, vaid haiget tegemise puhul ollakse oma alateadliku käitumise ohvrid. Seda ise teadvustamata.
See omakorda põhjustab kahte gruppi jaotumist – esimene grupp inimesi on need kellel on kalduvus väljapoole elada – tema muutub teisi süüdistavaks ja paika panevaks. Kokkuvõtvalt endale allutavaks, et tema on ainuke, kes teab kuidas “asjad päriselt käivad või kuidas asjad päriselt on”. Teine grupp inimesi on need, kes muutuvad ennast süüdistavaks ja pidevalt teistele tõestavateks, et „nad pole sellised nagu teised neid näevad“. Mõlemad grupid muutuvad end pidevalt laiendavaks, esimene grupp teisi maha tehes ja teine grupp ennast maha tehes. Nii kuhjatakse end üle tegevustega, et seda positsiooni endale ja teistele pidevalt ikka ja jälle tõestada. Lõpuks lõpetavad mõlemad läbipõlemisega, kergemat või raskemat sorti tervise rikkega ja igal juhul enese hävituslikult.
Kui eelmainitud protsessides Tõeline-Mina välja ei tule ja protsessidesse ei sekku on läbipõlemine garanteeritud. Õnneks selle leevendamiseks (mitte sellest jäädavalt lahti saamiseks) minnakse trenni, kinno, restorani, satutakse sõltuvustesse või liigse tarbimise osaliseks. Ükskõik, milline on see ajutine leevendusmeetod, ei kao ära algpõhjus, enne kui seda teadvustatakse ja teadlikult võetakse kasutusele vastu meetmed, et lõplikult vabaneda automaatsetest reaktsioonidest, mis on emotsionaalsed ja mõttelised.
Saades sellest kõigest aru, et keegi ei soovi teisele tahtlikult halba, ei taheta seda ka teha. Nii asju nähes, tekib ühel hetkel ka arusaam, et Sa ei taha mitte mingil juhul enam rohkem valu maailma tuua ega seda põhjustada, sest seegi hulk, mis praegu eksisteerib on juba liiga suur ja ei ole vaja rohkem valu kellelegi põhjustada.
Selle tulemusena näed, et Sa tahad hoopis anda, anda rohkem seda, et inimestel oleks hea, et poleks valu, mis pimestab, et ei oleks halba, mis hoiab nõiaringis vaid on headus, kus igaüks saab toetuda teiste unikaalsustele ja tugevustele. See oleks ju äge?
Nii seisame me kõik kõrvuti, kus keegi ei ole kellestki parem ega halvem – oleme kui üks, toetudes ja toetades üksteist. Oleme kui üks, mis ei eristu teisest – siin ei ole ka midagi puudu. Nii ei tee Sa kellelegi haiget, ega trambi üle kellegi peade, ega lase seda teha ka kellelgi teisel endaga. Nii aga on Sul võimalik toetada teisi ja olla ise toetatud, sest midagi ei saa Sult keegi ära võtta ega juurde anda, sest Sul on juba kõik olemas. Nii oledki avastanud iseend.
Nii saab igaüks meist anda, olles selle andmise kese, andes seda mis Sul on. Kellel on hea sõna öelda, see ütleb. Kellel on raha annetada see annetab. Kellel on toitu jagada see jagab. Hoidmata kinni seda, mis pole talle kunagi kuulunudki.
Isegi kui keegi teeb sulle midagi halba siis Sa ei saa haiget sest see ei ulatu Sinuni, sest Sind kaitseb teadmine, et keegi ei soovi teisele halba. Nii puudub vajadus end identifitseerida ja pidada end tugevaks, sest pole vaja olla tugev sest tugevuse vajadus tuleb ju selle puudumisest. Nii pole vaja olla ka nõrk, sest sedagi pole.