Nii nagu on kõige pimedam enne koitu, nii on ka kannatused kõige suuremad enne läbimurret. Nagu ka päike, ei tõuse ega looju, nõnda on ka hoolivusega. Hoolivus on vaid varjus või varjutatud, meie endi mõtete ja tunnete all. Nii ta ongi seal, vahel unustatud asjade hulgas või lihtsalt mattunud igapäeva sigina-sagina alla. Siiski on ta seal ja särab, kuigi keegi ei näe, nagu ka pole keegi öösel päikest näinud. Asi on vaid perspektiivis või asukohas, kus sellel hetkel asume. Hoolivus on – ja nii need read ilmusid, puhtalt ja selgelt 17.12.2024. Algselt vaatasin, et kirjutaks edasi aga sain aru, et alati ei ole vaja, vahest piisabki vähemast, et öelda rohkem. Head üksteisest hoolimist.