Nii, nagu on kõige pimedam enne koitu, nii on ka kannatused kõige suuremad enne läbimurret. Nagu ka päike ei tõuse ega looju, vaid alati on, nõnda on ka hoolivusega. Hoolivus on vaid varjus või varjutatud, meie endi mõtete ja tunnete all. Nii ta ongi seal, vahel unustatud asjade hulgas või lihtsalt mattunud igapäeva sigina-sagina alla. Siiski on ta seal ja särab, kuigi keegi teda ei näe, nagu ka pole keegi öösel näinud päikest. Asi on vaid perspektiivis või asukohas, kus sellel hetkel asume. Hoolivus lihtsalt on – ja nii need read ilmusidki, puhtalt ja selgelt 17. detsembril 2024. aastal. Algselt vaatasin, et kirjutaks edasi, aga sain aru, et alati ei ole vaja, vahel piisabki vähemast, et öelda rohkem. Head üksteisest hoolimist!