Keegi ei taha tahtlikult teisele haiget teha. Tõesti, seda tehakse, kuid tuleb aru saada sügavamatest põhjustest, mis esmapilgul välja ei paista. Lähemalt uurides võib avastada, et haiget tehakse põhjusel, et ise ollakse kunagi haiget saanud. Siit algab inimeste vaheline pingpong – egode mäng – kes on tugevam ja kes nõrgem. Kuid kui sellest kõigest vabaneda, jääb alles mõistmine ja arusaamine, et keegi ei soovi halba, vaid teisele haiget tegemise puhul ollakse oma alateadliku käitumise ohvrid. Seda ise teadvustamata.
See omakorda põhjustab inimeste jaotumist kahte gruppi. Esimene grupp on need, kellel on kalduvus elada väljapoole – nemad muutuvad teisi süüdistavaks ja paika panevaks, kokkuvõtvalt endale allutavaks, nemad justkui teavad, “kuidas asjad päriselt käivad või kuidas asjad päriselt on”. Teine grupp inimesi on need, kes muutuvad ennast süüdistavaks ja pidevalt teistele tõestavaks, et „nad pole sellised, nagu teised neid näevad“. Mõlemad grupid muutuvad end pidevalt laiendavaks, esimene teisi maha tehes ja teine ennast maha tehes. Nii kuhjatakse end üle erinevate tegevustega, et seda positsiooni endale ja teistele pidevalt ikka ja jälle tõestada. Lõpuks aga lõpetavad mõlemad läbipõlemisega, kergemat või raskemat sorti terviserikkega ja igal juhul enesehävituslikult.
Kui eelmainitud protsessides Tõeline Mina esile ei tule ja nendesse protsessidesse ei sekku, on läbipõlemine garanteeritud. Selle leevendamiseks (mitte sellest jäädavalt lahtisaamiseks) minnakse trenni, kinno, restorani, satutakse sõltuvustesse või liigse tarbimise osaliseks. Ükskõik, milline on see ajutine leevendusmeetod, ei kao ära algpõhjus, enne, kui seda teadvustatakse ja võetakse teadlikult kasutusele vastumeetmed, et lõplikult vabaneda enda automaatsetest reaktsioonidest, mis on emotsionaalsed ja mõttelised.
Saades sellest kõigest aru, et keegi ei soovi teisele tahtlikult halba, ei taheta seda ka teha. Nii asju nähes tekib ühel hetkel arusaam, et Sa ei taha mitte mingil juhul enam rohkem valu maailma tuua ega seda põhjustada, sest seegi hulk, mis praegu eksisteerib, on juba liiga suur.
Selle tulemusena näed, et Sa tahad hoopis anda. Anda rohkem seda, et inimestel oleks hea, et poleks valu, mis pimestab, et ei oleks halba, mis hoiab nõiaringis, vaid on headus, kus igaüks saab toetuda teiste unikaalsusele ja tugevusele. See oleks ju äge?
Nii seisame me kõik kõrvuti, kus keegi ei ole kellestki parem ega halvem – oleme kui üks, toetudes ja toetades üksteist. Oleme kui üks, mis ei eristu teisest – siin ei ole ka midagi puudu. Nii ei tee sa kellelegi haiget ega trambi üle kellegi pea ega lase ka kellelgi teisel seda endaga teha. Nii on sul võimalik toetada teisi ja olla ise toetatud, sest midagi ei saa sult keegi ära võtta ega juurde anda, sest sul on juba kõik olemas. Nii oledki avastanud iseend.
Nii saab igaüks meist anda, olles selle andmise kese. Andes seda, mis sul on. Kellel on hea sõna öelda, see ütleb. Kellel on raha annetada, see annetab. Kellel on toitu jagada, see jagab. Hoidmata kinni seda, mis pole sulle kunagi kuulunudki.
Isegi, kui keegi teeb sulle midagi halba, siis sa ei saa haiget, sest see ei ulatu sinuni, sest sind kaitseb teadmine, et keegi ei soovi teisele halba. Nii puudub vajadus end identifitseerida ja pidada end tugevaks, sest pole vaja olla tugev. Sest tugevuse vajadus tuleb ju selle puudumisest. Nii pole vaja olla ka nõrk, sest sedagi pole.