Siira tänu silmad,
mis täis on halastust ja armu.
Nii vaatavad nad meie poole,
jättes meie soovid enda hoolde.
Pole piina ja kannatust,
iha ega vaevatust.
Puhtuse valge sära,
uhtunud on kogu valu ära.
Pehme ja soe olek,
iseendana – olemasolu olek.
Tühjuse ja vaikuse kõla,
mürasse on loonud jäädava mõra.
Armastuse ja headuse kohalolu,
püha ja kaua otsitud kodu.
Rõõmu ja armu asupaik,
külluse kuldsete kingituste koht.
Pole pahameelt ja pattu,
ego maailmadega see ei kattu.
Siia juhitud kuldne rada,
igaühes headuse vallandumise jada.
Pehme headuse asupaik,
rahu ja vaikuse asupaik.
Sillerdava kodu koht,
püha armu koht.
Luuletuse lugu
Tunnen, et see on jätk ilmunud luuletusele „Siiras tänu“, kuid läbi teise vaate või nurga. Ilmus see kolm päeva pärast „Siiras tänud“ luuletus ehk 23.09.2024. Kogesin seda sügavamana, nähes nüüd seda teist poolt. Ehk küll veel mitte täielikult kuid andis kogu siirale tänule teise mõõtme. Head tänulikkuse praktiseerimist.