Eluga on üks naljakas lugu, sellega ei tule kaasa juhist, et kui laps sünnib siis need on head ja õiged suunad ning väldi kõiki teisi suundi. Olgu, on suures pildis eetika ja moraali normid, vanamate armastus ja isegi religioossed tekstid mis toovad välja paremad lähenemised elule, kuid on siiski tohutu arv väikseid detaile, mida on vahel raske kokku panna, et elus hea tulemus saada. Kes on rohkemate kogemustega elus siis nende kogemused on kindlasti kasuks ja aitavad kuid ka mitte alati. Mis ühele võib olla ravim siis teisele võib olla see mürk.

Siin jagan sinuga seda, mida olen elus kogenud ning näinud ning ei soovita midagi pimesi omaks võtta vaid vaadata ja katsetada – ära tunda, kas see on midagi mis sind kõnetab.

 

Kust alustada enesearengu teekonda?

Kui vaadata seda küsimust ennast siis siit tekib mitmeid järgnevaid küsimusi. Näiteks: kust alustada – millele see viitab, kas siin on üks lähenemine või nagu majal on mitu ust kust võin majja astuda? Või kes on see oma kes peaks arenema? Või teekond ise – on see mingi lihtne asi või kuidas see teekond töötab või kust ma tean, et olen õigel või valel teekonnal jne. Siin on tõesti palju küsimusi.

Olen avastanud nii enda kui teiste elule peale vaadates, et on kolm suuremat viisi kuidas alustada oma teekonda, mis võivad olla sulle väikseks teejuhiks.

• Mõistad, et sinu elus midagi ei klapi, see elu nagu ei kuuluks sulle vaid elad kellegi teise elu. See võib olla tingitud sellest, et oled elus rohkem teiste peale mõtleja ja endast viimasegi raasu teiste heaolusse andja, jättes end täiesti sellest heast, mida teistele pakud või nende ellu tood – välja. Siin kohas olles võidki tunda, et vajad muutust.
• Mõistad, et see kuhu lähevad enamus või kuhu liiguvad massid, ei ole sinu jaoks. See võib olla heast tahtmisest kuulata vanemaid, kogenumaid ja neid kes isegi armastavad sind ja soovivad sulle alati parimat. Siiski sügaval sisimas tunned, et see kõik mida räägitakse ei kõneta sind, see jätab külmaks või isegi tekitab trotsi ja vastuseisu.
• Mõistad, et midagi on nagu puudu, mingi täitmatu vajadus kuhugi liikuda, midagi teha ja teostada kuid ei tea, mismoodi või mida peaks tegema. Vahel see võib viia depressiooni, apaatsuse, huvi puuduse või tohutu rabelemise, tõestamise ja läbipõlemisteni – leidmaks seda, mis annaks tähenduse, täidaks sind või tooks rahu.

 

Need kolm varianti ei pruugi osaleda sinu elus kõik korraga vaid vahetevahel on esil justkui üks ja siis mingi aja möödudes aktiveerub teine ja kolmas ning need võivad käia ka ringiratast. Ma ei ole leidnud ühtegi mustrit, mis ütleks, et need on kõik mis on olemas aga väga suurt pilti vaadates avastasin, et kõik need kolm varianti on ühel eluhetkel vähem või rohkem esil.

Minu enesearengu teekond algas punktist „Mõistad, et see kuhu lähevad enamus või kuhu liiguvad massid, ei ole sinu jaoks.“ See oli teoreetilise matemaatika tund ülikoolis. Õpetaja astus klassiuksest sisse teatades, et nüüd hakkab etteteatamata kontrolltöö. Ok, mis siis ikka, teeme ära. Kontrolltööd jagati ära ja lugesin selle otsast lõpuni läbi, et aru saada, kas saan sellega hakkama või pean olema loov. Miski sellel hetkel aga muutis mu suunda, et ma ei keskendunud enam kontrolltööle vaid tõstsin pilgu üles ning vaatasin kaasõpilasi enda ümber. Kuna käisin ülikoolis õhtuti siis seal olid peale üliõpilaste ka töötavad täiskasvanud. Nägin kolme gruppi jaotuvaid inimesi. Ühed olid need kes oskasid – koheselt jagasid matsu ja olid rahulikud kontrolltööd tehes. Teised olid need kes kohapeal vastuseid välja higistasid – ma kuulusin enamjaolt siia gruppi. Ning kolmandaks oli minu kõrval üks üliõpilane kes spikerdas hoolimata sellest, et see oli keelatud. Jälgisin seda kolme gruppi omajagu kui ühel hetkel projekteerisin seda kus täna olen, tulevikku – mille peale ma kunagi varem sellise tõsidusega ei ole tulnud. Võib kõlada klišeena kuid sain aru, et kui õpin hästi, saan head hinded ja leian hea töö ning töötan 40+ aastat siis saan hakata elu nautima. See oli suur äratuskell, mille tulemusena ühel hetkel nagu välk selgest taevast kuulsin oma mõtetes lauset „See siin ei ole minu jaoks“. Selle tulemusena võtsin kontrolltöö, läksin õpetaja laua juurde ja ütlesin: „See siin ei ole minu jaoks“. Ma pole varem nii imestuslikki nägu näinud nagu õpetajal tol hetkel oli aga sain aru, et mul pole vaja ka midagi selgitama hakata. Nii astusingi klassiuksest välja. Selle tulemusena sain aru, et mul tuleb areng ja vastutus oma elu eest võtta enda kätte.

 

Millised on erinevad enesearengu võimalused?

Täna ei puuduta ma teemat, et kes on see „enese“ kes areneda tahab aga siin on suur potentsiaal peidus. Tavamõttes saame vaadata erinevaid lähenemisi. Näiteks enda teadmiste ja oskuste arendamine sellistes valdkondades nagu vaimsus, tervis, füüsiline keha, suhted, õppimine ise või finantsid. Sinu jaoks võib olla teisi valdkondi – kokkuvõtvalt ei ole ei häid ega halbu valdkondi ning see koht kus sa parasjagu elus oled ongi hea koht kust alustada. Mõistan, hea on vahest väga pehmelt öeldud, eriti kui kannatused on suured aga see ei pea nii olema, me ei pea elama kannatades.

Kui olen vaadanud tagasi sellele, kuidas sellised valdkonnad on inimestel üldse elus tekkinud, tekkis küsimus, et miks nad just on eelistanud ühte teisest ja hakanud siis sellele keskenduma. Siit jõudsin kahele järeldusele: 1. tugev tõmme tegeleda just selle konkreetse valdkonnaga või 2. king pigistab enim just selles valdkonnas ja sealsed probleemid on kasvanud vältimatuks ning midagi tuleb ette võtta. Hilisematel aastatel mõistsin, et see on seotud alateadvustatud osaga meie elus, mis jaguneb kaheks – mõnud ja valud. Mõnud tõmbavad kõige hea suunas sest on elu jaatava tooniga ning valud, mis on justkui sõbralik hoop jalaga tagumikku, et hakata nüüd selles valdkonnas arendama uusi teadmisi ja oskusi.

 

Kuidas alustada enesearengu teekonda?

Mäletan selgelt seda momenti, kui astusin teoreetilise matemaatika tunnist välja. Endalegi uskumatuna tundus kõik see, et selline asi sai tehtud. Isegi kõhklused tekkisid – kas peaksin minema tagasi – kuid samas kogesin laiapõhjalist turvatunnet, et saan hakkama. Järgnevatel päevadel, nädalatel ja kuudel sain võtta aega endale ja vaadata, et millest ma ise olen elus huvitatud. Mis on see, mis mind tõmbab, mis tekitab elevust, mis tekitab põnevust või milliseid probleeme pean lahendama? Kõike ilma teiste mõjutusteta – ilma pere, sõbrade, tuttavate, töökaaslaste, koolikaaslaste või ühiskonnast tulnud ettekirjutusteta. Oli selline tunne, et alles nüüd tunnen esimest korda elus päris siirast huvi enda käekäigu vastu.

 

Harjutus

Alustame lihtsalt ja loodan, et hoiad seda lihtsust allpool välja toodud küsimustele vastamisel. Ole siin ka siiras enda vastu – tunne ise oma käekäigu vastu huvi. Vasta neile siira südamega ja ära lase kõhklustel tekkida. Isegi kui need tulevad siis jätka nendeta.

Enne küsimustele vastamist võta omale paber ja pliiats või digitaalne märkmik, kuhu saad oma vastused üles kirjutada.

 

Küsimused, mis aitavad leida huvi:

1. Millised tegevused mulle meeldivad?
2. Millised tegevused tulevad mul lihtsalt välja?
3. Milliseid tegevusi teen tasuta või raha saamata isegi kui seda pakutakse?
4. Milliste tegevuste puhul olen saanud teistelt positiivset tagasisidet?
5. Mida olen alati tahtnud uurida või õppida, aga ei ole soodsat momenti selle jaoks tekkinud?

 

Küsimus, mis aitab leida probleemse(d) valdkonna(d):

1. Milliste teemadega tegelemist ma väldin?

 

Kui vastused tulid sulle lihtsalt siis väga hea. Nüüd järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul vaata ja täienda vastuseid. Siit hakkabki avanema see teekond, milles algus juttu oli. Kui kirja pandud tegevustest kõnetas sind enim või inspireeris teistest rohkem siis keskendu sellele valdkonnale. Uuri, õpi ja süvene sellesse valdkonda. Luba avanenud teel end ise kanda – ehk siin peitubki elamise kunst?