Varasemalt olen kirjutanud blogipostitusi ja käinud rääkimas erinevate „suunamudijate“ saadetes oma lugu, kogemusi ja avastatud tõde iseenda kohta. Tavaliselt olen keskendunud esimese loona füüsilise keha avastamisele. Juba need kaks eelnevat lauset võivad sinus tekitada küsimusi nagu „Kas ta ei tea, et tal on füüsiline keha?“ või koguni erinevate hoiakute või suhtumiste võtmisteni välja. See on kõik minu jaoks ok, kuid selles loos ma ei keskendu sellele, mida on keegi mulle kunagi koolis õpetanud, mida olen vanematelt teada saanud või ise raamatutest lugenud. Siin ma jätan kõik selle kõrvale ja räägin loo sellest, kuidas ma avastasin enda füüsilise keha.
Enne selle loo juurde minemist tahan veel välja tuua ühe olulise asja, mida samuti avastasin juba lapsepõlves. Ma ei uskunud piirangutesse vaid mind huvitas alati see osa, et milleks ma olen suuteline. Mitte egoistlikus võtmes, et kahmata kokku palju varandust, kuulsust või mis iganes muid väärtusi vaid mis on see tõeline potentsiaal, mida olen võimeline siin elus saavutama. Tunduvad justkui üks ja seesama asi aga tegelikult on need diametraalselt täiesti vastupidised, kus üks osa on ego juhitud ja teine osa minu enda poolt juhitud.
Sügavam eneseavastuslik periood algas minu jaoks 2012 aastal ja jätkus veel mitme aasta jooksul, et avastatust õigesti aru saada. Ka praegu arendan füüsilist keha ning jälgin selle toimimist ja kasutamist teadlikult, kuid alustame algusest. Füüsilise keha avastamisel mängis minu jaoks suurt rolli raamat „Viis tiibetlast.“ Nagu nimest võib arvata siis viis viitab viiele erinevale füüsilise keha harjutusele, mis aitavad edendada tervist ja pikka eluiga. Nii alustasin ka nende harjutuste igapäevast praktiseerimist. Nende harjutuste juures meeldib mulle enim see, et seal avatakse peale füüsilise keha asendite tegemise ka sügavamaid teadmisi inimese juurde kuuluva kohta ehk ka vitaalsest kehast.
Harjutuste tehniline ülesehitus toimub selliselt, et alustatakse kolmest kordusest ning lõpuks jõutakse 21 korduseni kõigi viie harjutuse kohta. Igal nädalal lisatakse eelnevale nädalale kolm täiendavat kordust. Esimesel nädalal tehakse kolm korda igat harjutust, järgmisel nädalal kuus korda, ülejärgmisel nädalal üheksa korda jne. Nii harjub keha uue toimimise viisiga ning talle lisatava koormusega. Ka minu jaolis oli tegu uue „harjumusega“ mida sellel ajal omandasin, alguses ikka kogesin väsimust või viitsimatust, et neid harjutusi tegema hakata aga kui need vastuseisud said ületatud siis lõpus oli enesetunne palju parem ja energiat oli rohkem.
Olin harjutustega jõudnud iganädalaselt 15-e korduseni. See on juba küllaltki pingutuslik, eriti mis puudutab jalatõste harjutusi. Jalatõste harjutus näeb välja selline, et lamades selili tuleb jalad tõsta 90 kraadisesse asendisse, torso suhtes. Mäletan seda selgesti kui hakkasin jõudma 15 korduse juurde ja mida lähemale 15-le jõudsin seda suuremaks kasvas valu kõhu piirkonnas. Kui ühel hetkel see juhtuski, ma avastasin, et valu asub kõhu piirkonnas aga see, kus ma ennast kogesin oli hoopis pea piirkond. Sellel hetkel sain aru, et ma ei ole see valu, sest valu on seal (kõhu piirkonnas) ja mina olen siin (pea piirkonnas). See oli väga tugev ahhaa moment ning koheselt tundsin huvi, et kui ma ei ole see valu siis mis võib olla see potentsiaalne maksimum mida ma jõuan teha. Nii jätkasingi jalatõstete tegemist kuni 30-e korduseni. Muidugi see ei olnud lihtne vaid väga pingutuslik ja valu kõhulihastes oli meeletu. Lausa selline, et ma ei jõudnud jalgade alla laskmist enam kõhulihastega pidurdada vaid lihtsalt kukutasin keha külili. Muidugi siis olid tormijooksuna kohal ka erinevad mõtted nagu „Miks ma pidin nii tegema,“ „Oli seda siis vaja,“ jne. Aga sain siiski sellele hetkel aru, et siin toimus mingi läbimurre. Ma ei saanud aru tol hetkel täpselt, et mis see läbimurre oli aga see oli oluliseks verstapostiks eneseavastuslikul teekonnal.
Nii nagu on koolis peale õppetundide sooritamist kontrolltööd või eksamid siis ka elu õpetab väga sarnaselt. Mäletan sedagi „testi“ selgesti. Koju jõudes jätsin oma näpu raudukse vahele. Jah, see oli väga väga valus ja oli selline tunne, et silmist lõi sädemeid aga mulle meenus valu varasem õppetund, kus valu on kogetav näpu otsas ja mina olen siin (taas pea piirkonnas), taastades selle teadlikkuse või puhta teadveloleku siis „muutusin kaineks“ ja läksin panin näpu külma vee alla ning peale paari minutit oli valu veidi veel tunda aga see ei seganud keskendumist järgmistele vajalikele tegevustele. Tavaliselt oleks olnud sellest kõigest palju rohkem „draamat“ aga seekord ise ka imestasin, et vaid mõni minut hiljem juba jätkasin tegevustega nagu midagi ei olekski juhtunud.
Mul on võimalik anda laiapõhjalisi soovitusi füüsilise keha avastamiseks. Oluline on esmalt õppida märkama oma füüsilist keha, selle toimimist, selle iseseisvust ja seda kuidas sinu enda sekkumine mõjutab füüsilist keha ja temaga toimuvaid protsesse. Kui sul on oma füüsilise keha suhtes hoiakuid või suhtumisi. Näiteks, liiga peenike või paks, liiga pikk või lühike, pole selline nagu soovid vms. Jäta need kõik kõrvale sest need on kõik sisse õpitud alateadvustatud reaktsioonid – nii mõttelised kui ka emotsionaalsed. See kõik on sind eksitav järgneva harjutuse juures, seega jäta need kõik kõrvale ehk ära keskendu nendele vaid keskendu harjutuses väljatoodud punktidele. Isegi kui kaldud harjutuse teemadest kõrvale siis naase uuesti harjutuse juurde. Ajapikku läheb see protsess lihtsamaks.
Selliselt vaadates võib aru saada, et füüsiline keha on nagu iseenesest toimiv üksus. Hingamine toimub ilma sinu sekkumiseta, südamelöögid toimivad ilma sinu sekkumiseta, rääkimata rakkudega seotud protsessidest. Füüsiline keha on üks imetlusväärne ja rikkalik bioloogiline üksus, mis on väga võimekas ja ma loodan, et see väike lugu ja harjutus aitasid ka sul avastada tõde oma füüsilise keha kohta.