Vahel ilmestub armastus ise ja vaikselt meie ellu. Selline tasane hääl ja tunne, mis on puhas ja selge, nagu kristallselge vesi. Ilmselgelt voolab vesi jõgedes erineva kiirusega ning on puhtam ja vahel sogasem, kuid sama on ka elus. Mõni periood elus on selgem, teame sihti, kuhu liikuda ja mida teha. Teinekord aga on arusaamatused, justkui paigalseis ja kohapeal tammumine – siiski hiljem tagasi vaadates on see periood elus olnud vajalik.

Armastus, ja eriti tingimusteta armastus, mida peetakse puhtaimaks, kannab meid edasi hoopis teises rütmis, kui seda teeb tingimustega armastus. Vahel elu üle mõtiskledes ja vaadates tänapäeva maailmas toimuvat tekib küll küsimus, et miks seda valu ja kannatust on vaja. Miks on vaja vägivalda ja sõdu, sõnelust lähedastega ja torkamist neile, kes meile ei meeldi? Mis oleks see rohi või ravim, mis kustutaks selle valu nälja? Ehk selle tõttu tingimusteta armastust nii puhtaks ja pühaks peetaksegi?

Nii ilmnesidki minus selle mõtiskluse peale need luuleread selge tähistaeva õhtul 20. oktoobril 2024. aastal. Ehk annab see kuidagi ka sulle mõtisklemise ainet ja aitab olla julgem ja kasutada elus rohkem armastust. Ja seda mitte ainult teiste suunas, vaid just iseenese suunas. Olla hellem enda vastu, kasutades armastust ja hoolt ning usaldada. Vahest ehk seda ongi vaja proovida, et enesest hakata hoolima?